Rain Rannu

Rohkem kui tavalises äris võib innovatsiooni tähtsust näha muusikamaailmas.

Sa võid olla sama hea või veidi parem kui 10 aastat tagasi, aga kui Sa oma stiili vahepeal uuendanud ei ole, siis Sinu plaate suure tõenäosusega ei osteta.

Võiksin tuua mitu näidet, aga toon ühe, mis mulle kõige südamelähedasem.

90-ndate keskel hiphop-maailma muutnud east-coasti räppgrupi Wu-Tang Clani lugu (millest grupi liider RZA ka hiljuti raamatu kirjutas) on hea näide sellest, kuidas originaalsusega räpitippu tõusti, laisaks muututi ning hilisemat edu enam korrata ei suudetud. TheOnion kirjutab:

Wu-Tang Clan's 1993 debut Enter The Wu-Tang (36 Chambers) had an immediate and profound impact on both the business and the art of hip-hop. The album's pastiche of haunted-house atmosphere, kung-fu samples, cinematic imagery, Wu-mythology, and hard-boiled narratives inspired scores of imitators (some Wu-sanctioned) and helped resurrect East Coast hip-hop.

Charismatic rappers Method Man, Ghostface Killah, and Ol' Dirty Bastard quickly emerged as breakout stars, but the collective's most vital member was producer, rapper, and mastermind RZA.

In the years immediately following Enter The Wu-Tang, RZA oversaw the Wu-Tang marketing juggernaut, produced and rapped for the horror-core supergroup Gravediggaz, and produced most of the Wu-Tang members' solo albums, cranking out one classic release after another while maintaining shockingly high standards.

Tulemus?

97. aastaks olid Wu-Tang Clani plaadid müünud kokku üle 10 miljoni eksemplari, kusjuures 1997. aasta Wu-Tang Forever müüs ilma ühegi suure hittsinglita ligi 5 miljonit.

Grupi 9-st liikmest kuuest (Method Man, Ol´Dirty Bastard, Raekwon, Ghostface Killah, Genius ja RZA) olid saanud hiphopi esimese järgu staarid ning ülejäänud kolmest (Inspectah Deck, U-God ja Masta Killa) undergroundis hinnatud tegijad.

RZA, kes produtseeris kõikide Wu grupi ja sooloplaatide soundid, oli kinnistanud oma nime kui hiphopi üks hinnatumaid produtsente, veelgi enam, tema omanduses oli hiphopi üks suurimaid äriimpeeriume, kuhu kuulusid mitu plaadifirmat, kümmekond artisti, rõivafirma "Wu-Wear" ning seda kõike ilma muusikas kompromisse tegemata.

Mis sai edasi?

RZA rääkis ühes hiljuti antud intervjuus:

"I stayed in the basement for years. I didn't even come outside. I didn't know I was wealthy until 1997. Honestly. I was really snowed in. I didn't go outside for years. At that time, I looked like an ugly hermit. I got a studio, right? I paid for it. I put my money into it while other niggas bought what they bought. I bought my first car in '97, my first land cruiser. A Lexus and a Range Rover. I bought two the same day. I started chilling. I started having a good time."

Siis hakkasid asjad allamäge minema.

RZA ei produtseerinud enam kõiki Wu meeste sooloplaate - nood hakkasid kasutama suvalisi produtsente ja plaatide tase langes.

Samuti muutis hea elu meeste suhtumist - stuudiole eelistati klubisid ning kõvasti töötamisele kõvasti pidutsemist. Meeste sõnades ei olnud enam neile edu toonud näljasust ja värskust.

Endiselt tehti häid lugusid, isegi väga häid, aga loobuti oma stiili uuendamisest.

See hakkas mõjutama plaatide müüginumbreid - need langesid.

2001. aastaks ei olnud endisest äriimpeeriumist palju järel. Neid välja andnud plaadifirma läks pankrotti. Peale tulid uued artistid, kes kõlasid uuelt ja värskelt ja kes müüsid rohkem ja loomulikult müüsid rohkem ka nendega seotud rõiva, kinga- ja plaadifirmad.

2005. aastal teevad Wu-mehed (kes nüüd igaüks ise oma soolokarjääri peremees) endiselt oma parimatel hetkedel väga head muusikat.

Tähelepanu pälvivad aga vaid need vähesed liikmed, kes aeg-ajalt end uuendavad. Nagu Ghostface oma 2000. aasta plaadil Supreme Clientele ja 2004. aasta plaadil Pretty Toney Album. Või RZA ise, kes oma saundides samplingutele lisaks ka elus orkestrit kasutama hakanud ning kellest on saanud läbi Jim Jarmuschi Ghost Dog-i, Quentin Tarantino Kill Bill-i ning Wesley Snipesi Blade: Trinity filmimuusika tegemisele üks Hollywoodi hinnatumaid heliloojaid.