Sõitsin laupäeval Helsingisse...
... et joosta esimest korda täispikka maratoni.
Tund enne algust 25-kraadise ilmaga olümpiastaadioni tribüünil istudes, gatorade-i juues ja vaadates kuidas kohalikud "hardrock halleluuja" taustal staadionimuru peal soojendust teevad, sai üle mõeldud ka eesmärk: joosta vähemalt poolmaraton, edasi vajadusel kõndida ning jõuda lõpuni vähem kui 5 tunniga.
Alustasin umbes 6000-pealise jooksjaterivi lõpust. Neli ja pool minutit peale avapauku ületasin stardijoone. Minu taskus olnud Papagoi salvestas stardi järgmiselt:
Esimesed neli kilomeetrit juurdlesin selle üle, miks ma ei olnud koju jäänud.
Viiendast kilomeetrist alates läks järsku mõnusaks: möödusin esmalt viie tunni pacesetter-itest ja siis nelja poole tunni pacesetter-itest ning nautisin tagantpoolt tulija psühholoogilist eelist kogu aeg ettepoole liikuda. Tee kulges mööda merekallast, läbides Espoo, möödudes Nokia hoonetest ja jõudes välja kesklinna, kus tänavad olid täis tuhandeid ergutavaid inimesi, muusikat mängivaid bände, muru peal piknikku pidavaid perekondi ning lapsi siltidega "issi, pea vastu".
Juua anti iga paari-kolme kilomeetri tagant, vett ja spordijooki. Mõnus tunne kestis kuni poolmaratonimärgini, mil kõhtu lõi tugev valu. Õnneks - kakssada meetrit hiljem jagati ülisoolaseid marineeritud kurke ja valu kadus. Edaspidi anti head-paremat - banaane, kuivatatud ploome, kurki, gatorade-moosi jne - juba regulaarselt kuni lõpuni välja.
Täienevast kõhust hoolimata möödus distantsi teine pool kasvava jalgade väsimuse tähe all. 32-ndal kilomeetril jooksis ligi 70-ne aastane härrasmees, kellest 8ndal kilomeetril möödunud olin, aeglaselt aga kindlalt uuesti mööda. Raja kõrval pikniku pidajad ja nende grillimislõhnad ajasid üha rohkem närvi.
35-ndaks kilomeetriks oli tee kõndivaid või posti najal jalakrampidega võitlevaid inimesi täis. Äsja antud süsivesikulaks energiamoosi näol pani jalgu ignoreerima ja hoogu lisama. 37-ndal kilomeetril tekkis tunne, et teebki ilma kõndimata läbi ja edasi läks juba kergelt.
Papagoi registreeris finishi järgmiselt:
Ametlik lõpuaeg 4:24:25
Kui palju eelnevalt treenisin? Alates märtsist tuli ca 190 km Pelgurannas, Lasnamäel ja Pirital, 60km Hiiumaal, 50 km Tartus, lisaks kord-paar Pärnus, Poolas, Inglismaal ja Egiptuses. Kokku 60 jooksutundi ja ca 330 kilomeetrit.
Tunne, mis maratoni viimasel viiel kilomeetril, peale finishit ja järgmistel päevadel oli, on seda 100% väärt.
Nimekiri asjadest, mida pärast maratoni ei taha teha:
- püsti tõusta ja istuda (esimesel päeval)
- trepist üles ja alla käia (esimesel kahel päeval)
- süüa asju, mis maitsevad nagu neis oleks palju süsivesikuid (esimesel nädalal).
- joosta rohkem kui tund aega järjest (aasta lõpuni).
Järgmistel aastatel tahaks proovida seda loteriid siin ning läbi teha mõne lühema triatloni.
Tund enne algust 25-kraadise ilmaga olümpiastaadioni tribüünil istudes, gatorade-i juues ja vaadates kuidas kohalikud "hardrock halleluuja" taustal staadionimuru peal soojendust teevad, sai üle mõeldud ka eesmärk: joosta vähemalt poolmaraton, edasi vajadusel kõndida ning jõuda lõpuni vähem kui 5 tunniga.
Alustasin umbes 6000-pealise jooksjaterivi lõpust. Neli ja pool minutit peale avapauku ületasin stardijoone. Minu taskus olnud Papagoi salvestas stardi järgmiselt:
Esimesed neli kilomeetrit juurdlesin selle üle, miks ma ei olnud koju jäänud.
Viiendast kilomeetrist alates läks järsku mõnusaks: möödusin esmalt viie tunni pacesetter-itest ja siis nelja poole tunni pacesetter-itest ning nautisin tagantpoolt tulija psühholoogilist eelist kogu aeg ettepoole liikuda. Tee kulges mööda merekallast, läbides Espoo, möödudes Nokia hoonetest ja jõudes välja kesklinna, kus tänavad olid täis tuhandeid ergutavaid inimesi, muusikat mängivaid bände, muru peal piknikku pidavaid perekondi ning lapsi siltidega "issi, pea vastu".
Juua anti iga paari-kolme kilomeetri tagant, vett ja spordijooki. Mõnus tunne kestis kuni poolmaratonimärgini, mil kõhtu lõi tugev valu. Õnneks - kakssada meetrit hiljem jagati ülisoolaseid marineeritud kurke ja valu kadus. Edaspidi anti head-paremat - banaane, kuivatatud ploome, kurki, gatorade-moosi jne - juba regulaarselt kuni lõpuni välja.
Täienevast kõhust hoolimata möödus distantsi teine pool kasvava jalgade väsimuse tähe all. 32-ndal kilomeetril jooksis ligi 70-ne aastane härrasmees, kellest 8ndal kilomeetril möödunud olin, aeglaselt aga kindlalt uuesti mööda. Raja kõrval pikniku pidajad ja nende grillimislõhnad ajasid üha rohkem närvi.
35-ndaks kilomeetriks oli tee kõndivaid või posti najal jalakrampidega võitlevaid inimesi täis. Äsja antud süsivesikulaks energiamoosi näol pani jalgu ignoreerima ja hoogu lisama. 37-ndal kilomeetril tekkis tunne, et teebki ilma kõndimata läbi ja edasi läks juba kergelt.
Papagoi registreeris finishi järgmiselt:
Ametlik lõpuaeg 4:24:25
Kui palju eelnevalt treenisin? Alates märtsist tuli ca 190 km Pelgurannas, Lasnamäel ja Pirital, 60km Hiiumaal, 50 km Tartus, lisaks kord-paar Pärnus, Poolas, Inglismaal ja Egiptuses. Kokku 60 jooksutundi ja ca 330 kilomeetrit.
Tunne, mis maratoni viimasel viiel kilomeetril, peale finishit ja järgmistel päevadel oli, on seda 100% väärt.
Nimekiri asjadest, mida pärast maratoni ei taha teha:
- püsti tõusta ja istuda (esimesel päeval)
- trepist üles ja alla käia (esimesel kahel päeval)
- süüa asju, mis maitsevad nagu neis oleks palju süsivesikuid (esimesel nädalal).
- joosta rohkem kui tund aega järjest (aasta lõpuni).
Järgmistel aastatel tahaks proovida seda loteriid siin ning läbi teha mõne lühema triatloni.
5 Comments:
super lihtsalt super ja muidugi õnnitlused.....
Minu lugupidamine. See on tõesti super ettevõtmine mille iga tõsisem jooksuharrastaja peaks vähemalt korra elus ette võtma. Selline üritus muudab natukene ka arusaamist maailmaasjadest. Kui sa juba sellega hakkama saad, siis pole enam midagi ületamatut.
lugupidamine. puhtast huvist, mis jooksusussidega maratoni tegid? mingid spets või trenniomadega?
Aitäh!
Rivo, mul olid umbes sellised jalas: http://niketown.nike.com/niketown/catalog/pdp.jsp?
productId=102187&categoryId=52753
&productGroup=72080&catalogId=1
Väga mugavad, ainus miinus, et vähem kui aastaga on õnnestunud nad täitsa ribadeks kanda...
Minugi lugupidamine. Vaga vapper!
Postitage kommentaar
<< Home