Eesti: e-es või maas?

Pärast hommikust uinutavat avakõnet esines tänasel E-riigi konverentsil prof Jerry Mechling Harvardi ülikoolist. Intrigeerival teemal, kas Eesti on e-riigi alal teistest ees või maas?

Ta õnnitles meid, et oleme saavutanud rahvusvahelise tunnustuse kui üks e-riigi liidritest ning tal oli hea meel, et tema tudengid Harvardis kasutavad koju Taisse ja Singapuri helistamiseks Eestis tehtud tarkvara. Samuti on Eesti teinud head tööd Wifi ja interneti kättesaadavuses, mis on hea, sest inimesed on hakanud elu ja töökohta valima netipääsu kvaliteedi järgi - need kohad, kus see kehv on, ei ole konkurentsivõimelised.

Pole vist vaja mainida, et ka prof Mechling tähendas meie puhul loorberitele puhkama jäämise sündroomi - varajane edu on muutnud meid laisaks, aga pikk tee on veel käia.

Sest, eesmärk pole ju e-riik vaid hea elu inimestele - see et meil oleks siin Eestis mõnusam olla.

Sellest tulenevalt (nagu mainis E-riigi Akadeemia boss Ivar Tallo järgmises ettekandes), me ei taha teenuseid, mis lasevad "24 h päevas riigiga suhelda". Me ei taha üldse eriti riigiga suhtelda. Aga kui me selleks sunnitud oleme, siis mugavalt.

Mugav tähendab enamikul juhul elektrooniliselt. Aga vahel ka mitte. Miks mitte (nagu pakkus Tallo) võiks tulevikus olla lisaks perearstidele ka "pereametinkud", kes kõik meie avaliku sektoriga seotud keerulised mured ära lahendavad. Veelgi varem aga mobiilsed ametnikud, kes sõidavad ise nende kodanike juurde, kes ei valda e-suhtlemise kanaleid, et teenuseid - näiteks notariteenust - kohapeal pakkuda.

Enamasti aga me ei puutuks riigiga üldse kokku (v.a. osalusdemokraatia kaudu ise riigi tegevuse mõjutamiseks). Teenused toimivad mõnusalt kuskil taustal.