Aqaba

Aqaba väin eraldab Siinai poolsaart Araabia poolsaarest ning selle tipus on paarikümnekilomeetrise rannajoone ääres kolm mereäärset turismilinna: Taba, Eilat ja Aqaba.

Igaüks erinevas riigis. Väinast saaks kümnekonna minutiga mootorpaadil üle sõita, maismaad pidi liikudes tuleb aga läbida neli piiripunkti. Igaühes teostatakse põhjalik turvakontroll (nagu meil tavaks vaid lennukile minnes) ja erilist tähelepanu pööratakse relvadele. Selliseid piiripunkte nagu EL-is, kus kontrolli teostab vaid üks pool, ei saa seal kunagi olema.



Keskmine riik on kõigi end ümbritsevatega (või vastupidi, sõltuvalt sellest kes vaatab) viimase 50 aasta jooksul korduvalt sõdinud. Eilatis räägib taksojuht, et araablased tahavadki vaid sõda ja rahu on olemuslikult võimatu. Aqabas räägib taksojuht, et araablased tahavad rahu, aga realistlikkult võttes ta ei näe seda juhtumas, sest iisraellased ei ole kunagi nõus loobuma Jeruusalemmast - mis tema arvates, olles püha linn kolmele erineval usule, ei tohiks kunagi kuuluda vaid ühele riigile.

See aeg, mil beduiinide hõimud said vabalt ringi liikuda on tagasipöördumatult möödas. Nii Iisraeli kui Jordaaniasse sisenemine on eestlasele tasuta ja ilma viisata, aga väljudes tuleb maksta "departure tax". Tavaliselt paarkümmend dollarit.



Aqaba tänavarestoranis, küsimusele "can I see a menu?" vastatakse naerdes "no" ja näidatakse käega kümnekonnale vardas grillivale kanale - see ongi menüü. Et päikeseloojangu taustal kuuekümnemeetrise Jordaania lipu all ühte maailma maitsvaimat grillkana süüa, tasub aga ilmselt Iisraeli ja Jordaania riigile nende mõnikümmend dollarit maksta.