Nanjing

Kui Tartu linn kutsus osalema IT-ettevõtjate delegatsioonis riiki, kus IT-arendaja teenib 1500-2000 krooni kuus, kus blogspot ja wikipedia on kinni keeratud, kus lastel ei ole õdesid ega vendi ning kus tehakse suur osa kõikidest Eestis müügil olevatest tarbekaupadest, ei mõelnud ma kaua.



Üritus toimus Nanjingis: linnas, mis kuulutab uhkelt, et on "proud to be one of the top 40 investment areas in China". Nanjing ei ole oma riigi 10 suurema linna hulgas, aga Euroopas paigutuks ta oma 8 miljoniga... esikolmikusse. Kui Euroopas on ligi 40 miljonilinna, USAs alla 10-e, siis Hiinas üksinda pidi olema erinevatel andmetel 100 - 150. (Internetis kättesaadavad rahvaarvuedetabelid kusjuures ei ole enamasti suutnud Hiina viimaste aastate linnastumistrendi adekvaatselt kajastada ja enamus Hiina linnu seal on tegelikuga võrreldes veel "väikesed").

Ühel 20-käigulisel Jiangsu provintsi ninade hostitud õhtusöögil panin fotoka statiivi otsa ja iga natukese aja tagant pildistama, püüdega jäädvustada tegelased, kes meie taldrikutelt läbi käisid - mõned väga head, mõned aga sellised, mis panid tahtma minna lähimasse Kolonel Sandersi kohta (mida ei oleks tulnud kaua otsida, sest Nanjingi südalinna paarisajal ruutmeetril oli ilmselt suurim KFC-de ja McDonaldsite konsentratsioon maailmas - iga maja all üks või kaks. Ilmselt selleks, et teiste, hiljem tulevate kettide eest parimad pinnad ära võtta). Aga nüüd õhtusöögi juurde:



Ametliku programmi osaks olnud Skandinaavia-Hiina sõprusseminaril sai aga Mobi taas kõigi Eesti innovatiivsete m-teenuste tegemise au endale: