Rain Rannu
Kõik mis 140 tähemärgi sisse ära ei mahu15 Märts 2010
Maailma uusimas riigis
Sõidame Sofiast Belgradi poole ning oleme just pööranud kiirteelt kõrvale ühe 2 miljoni elanikuga piirkonna suunas, mis veel üsna hiljuti oli kõikide kaartide peal ühe teise riigi osa. Endise Jugoslaavia territooriumil on käesolevaks ajaks loodud juba 7 riiki. Või nagu serblased - kel selle tõsisasjaga leppimine ilmselgelt veel veidi aega võtab - ütlevad: "kuus ja pool". See on tugev edasiminek võrreldes mõne aja taguse "kuuega".
"Kas tead mis raha Kosovas kehib?" pärin värsket Ida-Euroopa reisijuhti uurides autoroolis istuvalt Veljolt. "Mingi Kosovo dinaar äkki?", pakub Veljo. "Ei, euro", teatan. Sellest saaks hea miljonimängu küsimuse: mitmes Ida-Euroopa riigis on juba käibel Euro? Sloveeniat teavad paljud, aga see, et ka Kosovas (ja ka mõne aasta eest referendumi teel Serbiast eraldunud Montenegros), tuleb ilmselt nii mõnelegi üllatusena. Meile, eestlastele, tundub see isegi mõnevõrra ebaõiglasena: kui ühed peavad pingutama, et inflatsioonikriteeriumit täita, siis teised on Euro endale "niisama võtnud", saades sellega kaasneva kaitse devalveerimise ja muu paha vastu iseenesest kaasa.
Mõne aja pärast jõudsime Serbia ja Kosovo piirile, mida turvavad KFOR-i ("Kosovo Force") kirjadega soomusautod. Eesti pass meeldib piirivalvuritele väga, meie autokindlustus aga mitte. "Roheline kaart siin ei kehti, te peate ostma 50 Euro eest 30-päevase Kosova autokindlustuse" teatab piirivalvur ükskõikselt. On reede ohtu, meie aga peame olema esmaspaeva varahommikul 400 km põhjapool asuvas Belgradis. Ilmselgelt ei ole meil seda 30-päevast kindlustust vaja, samuti pole meil käepärast "Kosovo raha", mille eest see osta. "No problem" seletas piirivalvur. "Siit 10 km edasi on linn, seal on ATM. Jätke dokumendid mulle, käige ära".
Pärast tulutut katset härrale aegunud Tartu Ülikooli üliõpilaspiletit sokutada, lootuses see talle päriseks kinkida, jätsime oma passidega ajutiselt hüvasti ning olime poole tunni pärast eurod näpus taas platsis. Võtsime seda makset kui omapoolset pisikest panust alustava riigi ülesehitamisse, kuigi sisse jäi tunne, et tegelikult toetasime kas ahnet ja rahvusvaheliste lepingute tegemisel saamatut kindlustusfirmat või (pisut parem variant) piirivalvurit ja tema perekonda.
Sest liiklus Kosovo maanteedel oli üsna rahulik ja hästi läbi mõeldud: näiteks kiiruse piirangu märgid on seal muu maailmaga võrreldes põhjalikumad ning arvestavad igat sorti liiklejatega. Põhilisi liiklejaid on märkide kohaselt kolm: sõiduauto, veoauto ja tank. Kui sõiduauto võib sõita mingil teelõigul 100 km/h, siis tank enamasti vaid 75 km/h. Kui aga tankid liiguvad mõlemas suunas, näiteks kaks tankikolonni tulevad üksteisele vastu, siis on maksimaalne lubatud sõidukiirus vaid 45 km/h. Kogu see keeruline liikluskorraldus oli kollase taustaga ümmargustele märkidele ilusti ja selgelt üles joonistatud.
Ühtegi tanki nägemata jõudsime veidi peale südaööd Kosovo pealinna Pristinasse, mis oma sagimise, inimeste välimuse ja suhtumise poolest meenutas rohkem näiteks väikest Kairot, Ammani, Marrakechi, Istanbuli kui mõnda teist selle riigi linna, mille osa Kosovo veel hiljuti oli. Siniste kaantega Ida-Euroopa reisijuht vihjas, et kuskil Pristina äärelinnas elab üks lahke professor, kes on meelsasti valmis oma maja kaugelt saabunud külalistele välja üürima. Kohale jõudes selgus, et sõbralikul araablasest professoril on neid maju isegi mitu. "Öö maksab 18 Eurot, kui aga valitsus või abiorganisatsioon teie ööbimise kinni maksab, siis ma võin tseki peale kirjutada, et maksis 25 eurot" teatas majaperemees lahkelt ja pilgutas silma.
Järgmisel hommikul istume kesklinnas Bill Clintoni nimelisel bulevardil Route 66 nimelises Elvise piltidega ja seinale riputatud erinevate Ameerika osariikide numbrimärkidega kaunistatud toidukohas ja sööme veidi toore pihviga aga väga maitsvat hamburgerit. Ainus asi, mis lubab aimata, et tegemist ei ole siiski kuskil Arizonas või Lõuna-Californias kuulsa maantee ääres asuva restoraniga on see, et burger maksab viie dollari asemel neli eurot. Tegemist on Pristina populaarseima restoraniketiga, mille rõõmsaid puna-sinivärvilisi silti näeb pea igal teisel tänaval. Tundub, et tihedamalt kui päris Route66 äärsetes linnakestes.
"Kas tead mis raha Kosovas kehib?" pärin värsket Ida-Euroopa reisijuhti uurides autoroolis istuvalt Veljolt. "Mingi Kosovo dinaar äkki?", pakub Veljo. "Ei, euro", teatan. Sellest saaks hea miljonimängu küsimuse: mitmes Ida-Euroopa riigis on juba käibel Euro? Sloveeniat teavad paljud, aga see, et ka Kosovas (ja ka mõne aasta eest referendumi teel Serbiast eraldunud Montenegros), tuleb ilmselt nii mõnelegi üllatusena. Meile, eestlastele, tundub see isegi mõnevõrra ebaõiglasena: kui ühed peavad pingutama, et inflatsioonikriteeriumit täita, siis teised on Euro endale "niisama võtnud", saades sellega kaasneva kaitse devalveerimise ja muu paha vastu iseenesest kaasa.
Mõne aja pärast jõudsime Serbia ja Kosovo piirile, mida turvavad KFOR-i ("Kosovo Force") kirjadega soomusautod. Eesti pass meeldib piirivalvuritele väga, meie autokindlustus aga mitte. "Roheline kaart siin ei kehti, te peate ostma 50 Euro eest 30-päevase Kosova autokindlustuse" teatab piirivalvur ükskõikselt. On reede ohtu, meie aga peame olema esmaspaeva varahommikul 400 km põhjapool asuvas Belgradis. Ilmselgelt ei ole meil seda 30-päevast kindlustust vaja, samuti pole meil käepärast "Kosovo raha", mille eest see osta. "No problem" seletas piirivalvur. "Siit 10 km edasi on linn, seal on ATM. Jätke dokumendid mulle, käige ära".
Pärast tulutut katset härrale aegunud Tartu Ülikooli üliõpilaspiletit sokutada, lootuses see talle päriseks kinkida, jätsime oma passidega ajutiselt hüvasti ning olime poole tunni pärast eurod näpus taas platsis. Võtsime seda makset kui omapoolset pisikest panust alustava riigi ülesehitamisse, kuigi sisse jäi tunne, et tegelikult toetasime kas ahnet ja rahvusvaheliste lepingute tegemisel saamatut kindlustusfirmat või (pisut parem variant) piirivalvurit ja tema perekonda.
Sest liiklus Kosovo maanteedel oli üsna rahulik ja hästi läbi mõeldud: näiteks kiiruse piirangu märgid on seal muu maailmaga võrreldes põhjalikumad ning arvestavad igat sorti liiklejatega. Põhilisi liiklejaid on märkide kohaselt kolm: sõiduauto, veoauto ja tank. Kui sõiduauto võib sõita mingil teelõigul 100 km/h, siis tank enamasti vaid 75 km/h. Kui aga tankid liiguvad mõlemas suunas, näiteks kaks tankikolonni tulevad üksteisele vastu, siis on maksimaalne lubatud sõidukiirus vaid 45 km/h. Kogu see keeruline liikluskorraldus oli kollase taustaga ümmargustele märkidele ilusti ja selgelt üles joonistatud.
Ühtegi tanki nägemata jõudsime veidi peale südaööd Kosovo pealinna Pristinasse, mis oma sagimise, inimeste välimuse ja suhtumise poolest meenutas rohkem näiteks väikest Kairot, Ammani, Marrakechi, Istanbuli kui mõnda teist selle riigi linna, mille osa Kosovo veel hiljuti oli. Siniste kaantega Ida-Euroopa reisijuht vihjas, et kuskil Pristina äärelinnas elab üks lahke professor, kes on meelsasti valmis oma maja kaugelt saabunud külalistele välja üürima. Kohale jõudes selgus, et sõbralikul araablasest professoril on neid maju isegi mitu. "Öö maksab 18 Eurot, kui aga valitsus või abiorganisatsioon teie ööbimise kinni maksab, siis ma võin tseki peale kirjutada, et maksis 25 eurot" teatas majaperemees lahkelt ja pilgutas silma.
Järgmisel hommikul istume kesklinnas Bill Clintoni nimelisel bulevardil Route 66 nimelises Elvise piltidega ja seinale riputatud erinevate Ameerika osariikide numbrimärkidega kaunistatud toidukohas ja sööme veidi toore pihviga aga väga maitsvat hamburgerit. Ainus asi, mis lubab aimata, et tegemist ei ole siiski kuskil Arizonas või Lõuna-Californias kuulsa maantee ääres asuva restoraniga on see, et burger maksab viie dollari asemel neli eurot. Tegemist on Pristina populaarseima restoraniketiga, mille rõõmsaid puna-sinivärvilisi silti näeb pea igal teisel tänaval. Tundub, et tihedamalt kui päris Route66 äärsetes linnakestes.
Veljo loeb kohalikku ajalehte ja teatab, et Eesti on just andnud Kosovole 600 miljonit eurot majandusabi. Olime poolkogemata avastanud kulukoha, mis on ainuisikuliselt süüdi kogu Eesti järgmise aasta riigieelarve defitsiidis! Missugune skandaal puhkeb, kui Eestis sellest teada saadakse! Ansipi valitsuse päästis häbistavast tagasiastumisest aga meie olematu kohaliku keele oskus, kus sõna "tuhat" on väga sarnane sõnaga "miljon". Tegelikult asetus Eesti ühtede väikseimate abiandjate sekka, toetades Kosovot täpselt sama palju kui miljardär George Soros aga 100 000 Eurot rohkem kui näiteks Sloveenia.
Restoranist väjudes vaatas meile Bill Clintoni tänava ääres oleva plangu pealt vastu poster USA valitsuse portreefotodega - Bush suurelt keskel, kõrval veidi väiksemalt Cheney ning Rice ja siis veel väiksemalt ülejäänud 20 peagi ametist lahkuvat tegelast - sama enesestmõistetavalt nagu mõni kohe esinema saabuv kuulus rokkbänd. Kohalikele meeldivad ameeriklased. Mõni päev varem Sofias kohatud Euroopat mööda ringi reisiv ja just Kosovost tulnud Ameerika tudeng nentis mõtlikult, et Pristina näol on tegu vaata et ainsa linnaga Euroopas, kus ameeriklasi tõeliselt armastatakse. Arvestades USA rolli Kosovo iseseisvuse saavutamisel ei saa seda kohalikele ka ette heita.
Restoranist väjudes vaatas meile Bill Clintoni tänava ääres oleva plangu pealt vastu poster USA valitsuse portreefotodega - Bush suurelt keskel, kõrval veidi väiksemalt Cheney ning Rice ja siis veel väiksemalt ülejäänud 20 peagi ametist lahkuvat tegelast - sama enesestmõistetavalt nagu mõni kohe esinema saabuv kuulus rokkbänd. Kohalikele meeldivad ameeriklased. Mõni päev varem Sofias kohatud Euroopat mööda ringi reisiv ja just Kosovost tulnud Ameerika tudeng nentis mõtlikult, et Pristina näol on tegu vaata et ainsa linnaga Euroopas, kus ameeriklasi tõeliselt armastatakse. Arvestades USA rolli Kosovo iseseisvuse saavutamisel ei saa seda kohalikele ka ette heita.
Ameerika pole aga kaugeltki mitte ainus Kosovo mõjutaja. Ema Teresa tänaval (mis on Pristina peatänavaks) müüb suveniirimüüja turistidele nänni, mille hulgas kaks erinevat Kosovo lippu. Vana lipp, musta kotkaga veripunasel taustal nagu Che Guevara Kuuba revolutsiooni järgsel plakatil; ning uus lipp, kollaste tähekestega sinisel taustal, mis - hoolimata sellest, et lipu keskel on ka Kosova kaart - näeb siiski välja täpselt nagu Euroopa Liidu lipp. Nende ridade kirjutamise hetkel endiselt uusim rahvusvaheliselt tunnustatud riik on omapärane segu mitmest eri paigast ja kultuurist, laenates oma riigi ülesehitamiseks vajalikke ideid igalt poolt, kust saab.
Miks on just nüüd hea aeg Kosovosse minna? Eestlasele on kahtlemata üks põhjus nostalgiline võimalus meenutada ühte olulist perioodi meie ajaloos. Mitte seda, mida saab veel kogeda Minskis või Havannas, vaid seda, kus vahetasime rublad lõpuks kroonide vastu, kui võimul oli esimene täitsa oma valitsus ja kus keegi ei suutnud veel päris hästi uskuda, et nüüd lõpuks saame taas oma asju ise otsustada. Kahtlemata on 2000-ndate esimese kümnendi lõpu Kosovo erinev 1990-ndate alguse Eestist, aga optimistlikult tulevikku vaatavas ja reaalsuse poolt veel pilvedest alla toomata inimestes on nii mõndagi sarnast.
(2008)
Arhiivid
03/2005 04/2005 05/2005 06/2005 07/2005 08/2005 10/2005 11/2005 12/2005 01/2006 02/2006 03/2006 04/2006 05/2006 06/2006 07/2006 08/2006 09/2006 10/2006 11/2006 12/2006 01/2007 02/2007 03/2007 05/2007 06/2007 07/2007 08/2007 09/2007 10/2007 07/2008 03/2010 10/2010 01/2011
Telli Postitused [Atom]